Mis tunne on saja inimese ees Eestist presentatsiooni teha?

Käisin paar päeva tagasi ühes koolis siin Monterreys Eestist ja YFUst rääkimas. Kõik algas sellest, kui mu hostema ükskord söögilauas küsis, et kas ma tahaks mingit presentatsiooni minna tegema, sest tal on seal koolis tuttavad, kes kutsusid mind. Ma ei osanud nii kiiresti midagi öelda ja nii see jutt jäigi. Järgmine päev teatas mu hostema, et lähen kahe päeva pärast endast ja Eestist rääkima. Hakkasin kiiresti mingit PowerPointi ette valmistama. Kuna ma pidin seda tegema koolis, kus õpitakse inglise keelt võisin seda inglise keeles teha. Mu hostema ütles, et seal on vähe inimesi ja ma kujutasin ette, et see on nagu koolis ikka, et teen kuskil klassi ees seda ja siis kõik. Hommikul natuke enne minekut sain teada, et mul on tunniajase vahega kaks korda sama juttu eri inimestele vaja rääkida ja seal võib "natuke rohkem" inimesi olla. Ma olin suht närvis, aga enam polnud väga midagi teha. Jõudsin sinna siis kohale. Üks õpetaja viis mu ühte mega suurde halli ja siis hakkasid õpilased tulema ja neid oli võibolla natuke alla saja ja enamus neist olid minuvanused. Mul jäi sõna otseses mõttes suu lahti, ma olin megaa närvis. Ja järgmisel hetkel ma seisin juba seal ees mikrofon käes ja pidin ennast tutvustama. Esitluse ajal läks tegelikult palju paremaks, sest kõik olid täiega huvitatud ja küsisid küsimusi ja mul tuli üllatavalt hästi välja, kuigi koolis olen ma enda arvates inglise keeles alati halb olnud.
 Pärast presentatsiooni läksin koos ühe tüdrukuga sealt koolist puhvetisse, tema kaks sõbrannat tulid ka. Ostsime midagi näksida ja rääkisime. Mehhiklased on ikka uskumatult otsekohesed ja avatud inimesed, üsna kiiresti läks jutt poiste peale.
Siis hakkas minu teine presentatsioon, üks neist tüdrukutest jäi mu esitlust vaatama. Ma seisin seal ja vaatasin, kuidas inimesi hakkab kogunema ja neid oli ikka tunduvalt rohkem kui esimesel korral. Mu teine esitlus oli alguses päris õudne, sest võrreldes esimesega istusid kõik hiirvaikselt, terve peaaegu tunni aja jooksul kui ma seal ees rääkisin mitte keegi isegi ei liigutanud ennast, samuti ei küsitud mitte ühtegi küsimust. Mul oli suht imelik tunne seal olla. Siis sai mu PowerPoint läbi ja õnneks kõik ärkasid justkui ellu, hakati küsimusi küsima. Samuti sain nii eesti kui ka hispaania keeles natuke rääkida. Pärast tegin õpetajatega pilti ja siis ootamatult oli meie taha kogunenud järjekord poistest, kes kõik tahtsid minuga pilti teha, seega
ma veetsin seal veel päris kaua aega. Üks poiss küsis mu käest, kas ma mängin mingis vene meeskonnas jalgpalli. Ma ei tea, kust nii kummaline küsimus tuli, aga kui ma ütlesin, et ma pole kunagi isegi Venemaal käinud, oli tema näos rohkem imestust kui üldse ühes näos olla saab.
Hiljem koju sõites ja oma hostemale rääkides, kuidas mul läks, tundsin ennast ikka nii hästi. Uskumatu, et ma sellega hakkama sain, ma pole kunagi eesti keeleski midagi sellist teinud.

Tegid mulle kingituse ka ja saatsid pildi sellest, kätte pole veel saanud

Minu perekond

Olen nüüdseks natuke üle nädala juba peres elanud. Mul on ema, isa ja kaks õde, üks 15 ja teine 11. Lisaks on mul siin nüüd ka kass, ta nimi on Ally. Nädala sees käib abiks ka koduabiline. Mu ema töötas varem ülikoolis, aga praegu tegeleb ainult apteegiga, mis tal on. Isa on samuti kuidagi ülikoolidega seotud. Kui ma õigesti aru sain siis hakkan ka mina õppima seal, kus mu isa töötab. Mu kool algab alles septembris, kas esimesel või teisel nädalal. Selles koolis, kuhu ma lähen pole varem vahetusõpilasi olnud ja see aasta olen ma ka vist ainuke. Seega põhimõtteliselt proovitakse minu peal, kuidas ma hakkama saan ja kas võiks edaspidigi seal seda programmi jätkata. Halb asi on see, et ma ei saagi koolivormi, mida ma nii tahtsin, ilmselt antakse lihtsalt värvid, mida pean kandam muidu on riietus vaba. Veidi perekonnast ka. Mul on üli tore pere!! Nad on elanud USAs kaks aastat tagasi ja oskavad hästi inglise keelt, mis raskendab muidugi minu jaoks hispaania keele õppimist, sest kui ma midagi aru ei saa, siis alati automaatselt hakatakse rääkima inglise keelt. Üldsegi vastupidiselt Mehhiko ELOl räägitule, et keegi ei räägi siin eriti inglise keelt ja hakkama tuleb saada ainult hispaania keelega, oskavad minu linnas, Monterreys väga paljud inglise keelt. Eriti noored, sest seda õpetatakse siin koolides ja tundub, et üsna heal tasemel. Üldiselt tundub ka, et haridus on siin väga oluline, vähemalt on see minu perekonnas ja siinses suguvõsas nii. Mu vanem õde õpib pidevalt, ma näen teda üsna harva, sest tal kool juba käib ja kodus olles ta peamiselt õpib oma toas. See on natuke hirmutav tegelikult, sest kõik räägivad, et ladinas on kool väga kerge ja tunnis tegeletakse kõige muu kui õppimisega. Ma praegu ei tea küll veel midagi kindlalt väita, aga tundub, et mu kool saab olema ikka väga heal tasemel ning mul võib päris raskeks minna. Sellegipoolest ootan kooli väga, sest see oleks hea võimalus sõpru leida, kuna mul endavanuseid õdesid-vendi siin pole. Siiani olen hästi palju aega oma noorema õega veetnud. Me jagame tuba ja oleme palju kahekesi kodus nädala sees, samuti olen palju ka oma emaga kaasas käinud igal pool, kus võimalik. Näiteks poes, noorema õe koolis mingil koolialgus üritusel, tema korteris, mida ta tahab välja üürida jne. Üldiselt on mu perekond väga tegus ja niisama istumist ja igavlemist pole, kuigi mu ema hetkel tööl ei käi jookseb ta pidevalt ringi ja jõuab vahepeal ainult korraks koju. Lisaks on siin vaieldamatult esikohal perekond. Käisime eile mu ema õe sünnipäeval. Mu emal on neli venda ja üks õde, seega seal oli päris palju rahvast. Neil on ühine maakodu ehk casa de campo nagu nad hispaania keeles ütlevad. See oli üli suur ja üli ilus. Seal on suur bassein, väliköök ja superilus loodus. Nad olid kõik väga sõbralikud uurisid Eesti kohta ja ma õpetasin neile mõned eestikeelsed laused. See oli nii naljakas kui nad neid järele öelda üritasid ise samal ajal imestades, et küll eesti keel on ikka kummaline ja jube keeruline. Samuti sain üksi eesti keeles ema õele sünnipäevalaulu laulda. Üks ema vend rääkis, et ta oli ka kunagi samamoodi vahetusõpilane USAs. Lisaks rääkisin väga palju oma nõoga, kes õpib ülikoolis juba. Ma pole kunagi ühe päeva jooksul vist nii palju rääkinud. Ma sain nii palju uut ja huvitavat teada. Õhtul mängisime kõik koos doominot, meil oli väga lõbus. Mehhiklased naeravad vääga palju ja vääga kõvasti, mul on isegi kõhulihased valusad. Ära minnes küsis üks mu väike nõbu, hästi armas poiss, oma ema käest, kuidas öelda head aega inglise keeles, siis ta harjutas seda sõna ja kui musitamiseks läks ütles mulle. See oli maailma kõige armsam asi üldse!!

Vasakult: ema õde, ema vend, nõbu, isa, mina
Vasakult: sugulane, nõbu, minu vanem õde, ema, peretutttav
Vasakult: nõbu, nõbu, noorem õde

Paar päeva tagasi küsis mu ema, et kas tahaksin järgmine nädal minna, kas esimesse klassi või lasteaeda abiõpetajaks. Kuna mu nooremal õel hakkab siis ka kool peaksin muidu palju üksi kodus olema. Nüüd ta rääkis koolidirektoriga ja tutvustas talle mind ning talle sobis kõik, seega järgmine nädal saangi minna. See on nii hea, sest saan keelepraktikat ja ilmselt saan tutvustada Eestit ja võibolla veidi inglise keelt õpetada. Igaljuhul tuleb huvitav ma arvan ja selleks ju vahetusaasta ongi, et igasugu uusi asju proovida, mida ma muidu tõenäoliselt kunagi ei teeks. Niiet ootan juba väga!!

Minu linn Monterrey

Mõtlesin kirjutada natuke Monterreyst. See asub Nuevo Leoni osariigis ja on suuruselt kolmas linn Mehhikos. Ühtlasi on see ka Mehhiko haridus- ja ärikeskuseks. Seda kutsutakse vahel mehhiklaste seas ka Mehhiko New Yorgiks, sest see on üsna ameerikalik linn. Seda on siin elades tegelikult tunda küll, võrreldes näiteks pealinnaga. Monterreys on majad palju korralikumad ja palju kaubanduskeskusi, samuti asuvad siin parimad ülikoolid, enamus inimesi on reisinud Ameerikas ning samuti on populaarne sinna õppima asumine. Siin elavad ka üldiselt paremal elujärjel olevad inimesed, näiteks asub Monterreys piirkond, kus elavad kogu Ladina-Ameerika kõige rikkamad inimesed. Monterrey loodus on väga ilus. Linn on ümbritsetud mägedega. Mu koduaknast avaneb vaade Cerro de la Silla`le, mis tõlkes tähendab hobusesadulat, kuna see on selle kujuline. Siit algab ka pikk mäeahelik, mis läheb läbi kogu Mehhiko kuni Mexico City`ni. Selle nimi on Sierra Madre. Üldiselt on linnas palju rohelust, mis kehtib tegelikult ka teiste Mehhiko linnade kohta, kus ma olnud olen.
 Autod on siin inimestel üldiselt päris uhked ja tavaliselt on ka mitu auto, nt minu perel on vähemalt kaks autot, kus mõlemas on rohkem kui viis kohta. Autoga sõites tuleb siin küll toolist kinni hoida, sest teed on väga kurvilised ja pidevalt üles-alla nagu ameerika mägedel, samuti sõidavad inimesed väga kiiresti, õnneks kasutatakse turvavöid, ka kohalikud ise panevad alati peale.
 Kliimamuutused on siin väga järsud ja kui sajab vihma, siis ikka tõeliselt tugevalt, siin on selle aja jooksul kaks korda vihma sdanud ja polnud äikest ega midagi, aga tunne oli selline, et katus kukub kohe sisse. Suvel on siin väga palav. Kui ma saabusin, oli kell umbes kümme õhtul, kuna ma olin enne juba ka pealinnas olnud, siis arvasin teadvat, mis kliima umbes on. Aga see hetk kui lennujaama uksed lahti läksid ja ma esimest korda õue astusin, mul jäi hing kinni, sest polnud lihtsalt mitte midagi hingata, ma tõesti mõtlesin, et ma suren siin ära. Esimestel päevadel mul oligi väga halb olla: ükski toit ei läinud alla, seista ei jäksanud ja pea käis pidevalt ringi. Nüüd on aga juba täiesti normaalne, kuigi temperatuur on minu siinoleku ajal enamvähem kogu aeg 35-40 kraadi olnud. Päeva ajal olen peamiselt kogu aeg siseruumides, kus on ventilaatorid, mis teevad olemise samuti mõnusaks. Ka kohalikele inimestele on kuumus raske, peamine jututeema milleni siin alati lõpuks jõutakse on ilm ja kõik kaebavad kogu aeg kuumuse üle. Väga populaarne vastus on kui olen Eestist rääkinud, et: "oh, mulle nii meeeldiks Eestis, teil on seal nii mõnus jahe kliima". Üldiselt pole ma kuulnud seni midagi totaalselt vale Eesti kohta, enamus teavad, et see asub Euroopas ja on üldiselt üsna külm koht. Osad on isegi täpsemalt teadnud, kus kohas Euroopas Eesti asub. Palju seostatakse eestlasi siiski venelastega.
Paljukardetud vürtsikas toit pole siin tegelikult üldse nii hull. Mina kui isegi Eestis üsna magedate toitudega harjunud inimene, saan siin vabalt hakkama, sest alati on toit ja siis on laual veel kümmet erinevat kastet ja maitseainet, mida nad ka ohtrasti lisavad ja mis on tavaliselt päris vürtsikad, kuid kui neid mitte panna on toit täiesti normaalne, kuigi meie omast totaalselt erinev. Isegi tavalised toiduained maitsevad siin täiesti teistmoodi. Väga väga palju süüakse erinevaid tortillasid ja iga toidu peale pigistatakse sidrunit, mis kusjuures on väga hea kuigi mõne toiduga tundub alguses veidi kummaline, aga tegelikult on uskumatult hea.
 Hinnad on siin üldiselt samad, mis Eestis või natuke odavamad.
                                     

Pilt on küll internetist võetud, aga täpselt sama vaade avaneb alati kui oma kodust välja sõidame, Cerro de la Silla

                                   

Kõige tüüpilisem vaade siin

 

See pood on siin iga nurga peal sõna otseses mõttes

 

Ostsime sellist maisi tänavalt ühest putkast, see on väga populaarne siin

 

 

Esimesed päevad Mehhikos

Mul oli see postitus tegelikult juba varem Wordis valmis kirjutatud, aga kuna mul polnud internetti, ei saanud varem avaldada.

4. august

Minu lennud kestsid kokku ligi 20 tundi ja vahepeal oli üsna vähe aega. Frankfurt-Newark lend hilines umbes poolteist tundi kuna lennukil hakkas midagi lekkima ja seda pidi parandama enne õhkutõusmist. Pärast kohale jõudmist pidime kähku tollikontrollist läbi minema, et järgmisele lennule jõuda. Kohale jõudes olin ikka väga väsinud, kuid siiski oli uskumatu tunne esimest korda Mehhiko pinnale astuda. Lennujaamas kohtusime YFU vabatahtlikuga, kes meid hotelli viis. Selgus, et teised vahetusõpilased jõuavad alles järgmisel päeval.

5. august

Veetsime peaaegu kogu päeva lennujaamas oodates teisi vahetusõpilasi ja vabatahtlikke. Aeg läks väga kiiresti, sest käisime poodides, sõime ja rääkisime hästi palju. Kohati tundus täiesti nagu oleksime lihtsalt mingis hiiglaslikus kaubanduskeskuses, sest nii palju oli söögikohti, poode ja igal pool veetsid inimesed lihtsalt mõnusalt aega. Umbes kell kümme õhtul olid kõik kohal ja võisime hakata sõitma aasta alguse orientatsioonile. See toimub Cuautlas, väike rahulik linnake, kahe tunni sõidu kaugusel Mexico Cityst. Kohale jõudes jagati meid kahe kaupa tubadesse ning läksime magama.

6. august

Toimus palju erievaid töötube, kus räägiti Mehhiko eluolust ja muust olulisest. Siin on väga palav, täna oli 30 kraadi, mis tundus ikka väga kuum, sest õues oli raske olla ja päike on siin ka kuidagi kaks korda tugevam kui Eestis. Samuti valitseb täielik tuulevaikus, see on nii kummaline, sest õhk seisab täielikult paigal, Eestis pole kunagi sellist olukorda. Vabatahtlikelt sain teada, et Monterreys on hetkel 40 kraadi, niiet ma ei kujuta ette, kuidas seal ellu jään. Pere kohta olen vahepeal nii palju teada saanud, et lähen siiski sellesse samasse perre kuhu algselt pidin minema, vahepeal oli lihtsalt väga palju segadust. Samuti rääkis üks vabatahtlik, kes minuga koos ka Monterreysse sõidab ja mu tugiisik olema hakkab, et oli paar päeva tagasi mu hostemaga ühendust võtnud. See oli suur kergendus ja tegi meele kohe palju paremaks, tunnen ennast nüüd palju kindlamalt selles osas.

7. august

Käisime esimest korda linna peal ja pidime täitma erinevaid ülesandeid: ostma asju ja rääkima kohalikega hispaania keeles. Tänavatel oli üsna võimatu liikuda, sest need olid hästi kitsad ja igale poole olid lihtsalt erinevad letid üles pandud. Samuti sõitis palju autosid ja liiklus oli üsna kaootiline. Palju on igasugu putkasi ja majad on enamuses üsna lagunenud.  Huvitav oli näha, kuidas inimesed teevad oma igapäevatoimetusi tänaval, näiteks pole siin üldse kummaline keset teed maha istuda ja lõunat süüa. Lisaks oli väga palav.
 Õhtul tuleb enda riiki tutvustada ja õpetada teistele üks kohalik tants. Meie kavatseme Kaerajaani õpetada, tuleb lõbus arvatavasti. Homme hakkame sõitma oma tulevastesse kodulinnadesse. Ootan juba väga kohtumist oma hostperega.
  
                                                                        Cuautla