Minu aasta Mehhikos

Täna on esmaspäev, aga meil pole kooli, sest on mingi püha, seega mõtlesin natuke blogi kirjutada. Ma tean, et olen selle täiesti unarusse jätnud ja pole üle kuu aja midagi kirjutanud.
22 oktoober tähistasin oma sünnipäeva, mulle tehti nii palju superarmsaid üllatusi. Mind õnnitleti sel päeval vähemalt sada korda koolis. Inglise keele õpetaja otsis youtubest eestikeelse sünnipäevalaulu ja lasi seda koos videoga projektorist seinale. Samuti lauldi mulle tüüpilist mehhiko sünnipäevalaulu Las mañanitas. Üks mu koolivend küpsetas mulle nutellakoogi ning kirjanduse tunni ajal tehti eesti keeles abieluettepanek, see oli superarmas ja noh ma olen Mehhikos ju siiski.......... Hiljem käisime perega sugulaste juures, kus tähistasime samuti. Koju jõudsime pool tundi enne kahteteist öösel, seega pere pani kähku 18 küünalt tordile ning tähistasime kodus. Pere tegi mulle ka kingituse, mille leidsin oma voodilt, kui koolist jõudsin. Õhtul avasin selle, pakk oli täis värvilisi paberilinte ning nende keskel oli käsitööna valmistatud seljakott. Mul on lihtsalt niii super pere!!!!
Samuti tähistasime siin Halloweeni, koolis riietusid kõik surnuteks, tegelikult on mehhiklastel vastav püha Dia de muertos mis on paar päeva pärast Halloweeni, aga Monterrey inimestele meeldib üle võtta ameerikalikke kombeid seega siin tähistati pigem Halloweeni.
Koolist veel nii palju, et õppimine on ikka palju raskemaks läinud kui alguses, ma pean siin üsna palju õppima ja teen kõike kaasa, niiet mulle on siin kool nagu tõeline kool, mul on tulemused üldiselt väga head olen teinud osad ained maksimumi, saja peale ja ülejäänud on midagi üheksakümnega olnud, ainult hispaania keele kirjandus läks see veerand natuke halvasti, ning eksam tuli 60 punkti, sellegipoolest olen siin vist parim õpilane üldse, kuid samuti tunnen, et minu üldiselt kõrgete tulemuste tõttu, ongi hakatud eeldama, et ma ainult sadasid saaks.
Pärast kooli käin salsas kolm korda nädalas, umbes kuu aja pärast tuleb meil seal esinemine, meile õmmeldakse täpselt mõõtude järgi kleidid, mis läheb küll natuke kalliks aga siiski jääb hiljem mälestuseks. Samuti umbes nädal tagasi hakkasin käima grossfit/poksis. Ma tean, et kõik, kes mind tunnevad on nagu Laura ja poks???? aga tegelikult on see küll poksiklubi, aga ma teen seal rohkem sellist üldfüüsilist ja olen õppinud ainult natuke tehnikat, mis iseenesest tuleb ka igati kasuks. Ma ei käi seal üksi vaid koos õega, meil on suurepärane klapp. Kuigi mu kogu pere on väga super siis siiski on kõige lähedasem mulle mu vanem õde, teeme hästi palju asju koos ja arutame alati igasuguseid teemasid omavahel.
Minult on hästi palju küsitud, kas igatsen oma pere ja Eestit ka. Alguses vastasin alati kindlalt ei, nüüd ma enam ei tea. See on kummaline olukord, mul on peaaegu ideaalne elu. Mu vahetusaasta on olnud super ja olen veendunud, et see oli minu parim otsus üldse ja ma ei taha siit ära minna. Samas olen hakanud kuidagi rohkem Eestit ja oma pere igatsema ja tunnen vahel vajadust vaadata mingeid Eestis tehtud videoid ja pilte. Kodust nii pikalt äraolemine muudab kodu ja kõik sealse nii perfektseks ja sada korda armsamaks, kui varem.