Eile oli 4. september, mis tähendab, et täpselt kuu aega tagasi olin Tallinna lennujaamas oma perega hüvasti jätmas, et lennata oma vahetusaastale. Ma ei saa aru, kuhu see kuu on kadunud. Aeg lendab ikka tohutult kiiresti. Ma poleks nagu midagi eriti teinudki, kuigi samas on nii tohutult palju juhtunud, et lausa raske uskuda, kuidas mu elu on kõigest kuu ajaga totaalselt muutunud ja nüüd tundub see mulle nii tavaline. Lähen iga hommik teise kööki sööma, ankeetidesse kirjutan vanemateks oma hostvanemad, hommikul ärkan toas koos oma hostõdedega ja see kõik on täiesti normaalne minu jaoks nagu olekski oma kodus ja midagi pole polekski muutunud vahepeal.
Kool, mis alati vahetusaasta juures üks olulisemaid asju on, pole minu jaoks veel alanudki. Minu esimene päev on esmaspäeval. Olen küll juba kaks korda seal käinud. Esimene kord tegin omale tunniplaani ja teine kord oli kohtumine uutele õpilastele. Mul on kokku kolm semestrit ja iga semester õpin erinevaid aineid, ainult üksikud ained jäävad samaks. Hakkan õppima High schooli või Prepa nagu seda siin nimetatakse teisel aastal. Tavaliselt kestab see neil kolm aastat, aga minu koolis võetakse programm läbi kahe aastaga ja suvevaheaeg on neil ainult kolm nädalat!!! Seega lõpeb kool alles 10. augustil, mis tähendab, et ma ei saagi siin kooli lõpetada:(:(
Nagu ma enne olen öelnud osatakse siin väga hästi inglise keelt, kuid kuna ma hakkan õppima täielikult hispaaniakeelses klassis, siis minu tulevaste klassikaaslaste inglise keel on tõenäoliselt algtasemel. Siin on muidu ka pool inglisekeelne klass, kuhu mu hostisa mu algselt kirja pani, aga palusin tal ära muuta, et saaksin rohkem hispaania keelt omandada. Nagu hiljuti teada sain töötab mu siinne isa selles koolis, kuhu õppima lähen, mingi tähtsa inimesena. Kui esimene kord teda ootasin, et koju minna, pidin ennast kuskil sekretäri juures registreerima. Samuti alati, kui kuuldakse, et ma tema juures elan, on kõik väga imestunud ja hakkavad mulle kohe oma visiitkaarte pakkuma, et vajadusel kohe nende poole pöörduksin. Nii on mul neid juba päris palju kogunenud. Samuti kohtusin oma inglise keele õpetajaga, kes on nii tore ja teeb nalja, ta on mind siin väga palju aidanud ja kiidab hirmsasti mu inglise keelt ning pani mu kohe kõige kõrgema tasemega klassi. Üldsegi, ma poleks uskunud, et kunagi seda ütlen, aga siin on inglise keelest nagu minu emakeel saanud. Kindlasti teen rääkides tohutult vigu, kuid siiski saan kõik, mida tahan öelda öeldud ja mul pole mingeid probleeme midagi automaatselt mõtlemata ütlemisega, samas hispaania keeles suhtlemine on kohutavalt väsitav, olen juba pärast poolt tundi omadega nii läbi. Ma saan üldiselt üsna palju aru, aga see nõuab väga hoolikat kuulamist ja keskendumist, samuti on jube raske midagi ise öelda, sest alati on lauses, mida tahan öelda, sõnu, mida ma ei tea.
Praegu ma oma koolist kedagi väga ei tea, sest ma ei hakka kummagi oma hostõega samas koolis käima. Eilsel kohtumisel sain küll paari inimesega tuttavaks, aga nad hakkavad kõik esimesel aastal õppima, seega ühiseid tunde meil poleks. Tunnen ka ühte oma tulevast paralleelikat, sest ta on mu hostema sõbranna poeg. Temaga suhtlen palju facebookis ja ta lubas mind inimestele tutvustada ja aidata.
Siin pole mingit aktust või midagi esimesel päeval nagu Eestis, esmaspäev on täiesti tavaline päev koos tundidega, kuigi mulle pole veel tunniplaanigi saadetud. Samuti pean minema õpikuid ühte spetsiaalsesse poodi ostma, aga ei tea mida osta, niiet väga ei kujuta ette, milline see esimene koolipäev välja näeb. Kõik küsivad siin, kas ma ootan ka juba kooli, minu emotsioonid selles osas on: närvis, megalt ootan, kardan, õnnelik, elevil. Kõige rohkem pabistan keele pärast, ma kavatsen koolis ainult hispaania keelt kasutada, aga sellest tuleb päris suur katsumus, sest seni ma reaalselt peale enese tutvustamise hispaania keeles midagi rääkinud pole, ühe sõbraga facebookis oleme ka vahepeal üritanud rääkida, aga internetis on see ikka tunduvalt lihtsam, kui päris elus. Samuti olen üliõnnelik, et Eestis eelnevalt ka veidi keelt õppisin, ma ei kujuta ette, mida ma siin praegu vastasel juhul teeks, sest praegu on mul siiski mingi põhisõnavara juba olemas ja natuke tean grammatikat ka.
