Esmaspäev, 16. november 2015

Mul läheb väga hästi!!

Täna on esmaspäev, aga meil pole kooli, sest on mingi püha,  seega mõtlesin natuke blogi kirjutada. Ma tean, et olen selle täiesti unarusse jätnud ja pole üle kuu aja midagi kirjutanud.
22 oktoober tähistasin oma sünnipäeva, mulle tehti nii palju superarmsaid üllatusi. Mind õnnitleti sel päeval vähemalt sada korda koolis. Inglise keele õpetaja otsis youtubest eestikeelse sünnipäevalaulu ja lasi seda koos videoga projektorist seinale. Samuti lauldi mulle tüüpilist mehhiko sünnipäevalaulu Las mañanitas. Üks mu koolivend küpsetas mulle nutellakoogi ning kirjanduse tunni ajal tehti eesti keeles abieluettepanek, see oli superarmas ja noh ma olen Mehhikos ju siiski.......... Hiljem käisime perega sugulaste juures, kus tähistasime samuti. Koju jõudsime pool tundi enne kahteteist öösel, seega pere pani kähku 18 küünalt tordile ning tähistasime kodus. Pere tegi mulle ka kingituse, mille leidsin oma voodilt, kui koolist jõudsin. Õhtul avasin selle, pakk oli täis värvilisi paberilinte ning nende keskel oli käsitööna valmistatud seljakott. Mul on lihtsalt niii super pere!!!!
Samuti tähistasime siin Halloweeni, koolis riietusid kõik surnuteks, tegelikult on mehhiklastel vastav püha Dia de muertos mis on paar päeva pärast Halloweeni, aga Monterrey inimestele meeldib üle võtta ameerikalikke kombeid seega siin tähistati pigem Halloweeni.
Koolist veel nii palju, et õppimine on ikka palju raskemaks läinud kui alguses, ma pean siin üsna palju õppima ja teen kõike kaasa, niiet mulle on siin kool nagu tõeline kool, mul on tulemused üldiselt väga head olen teinud osad ained maksimumi, saja peale ja ülejäänud on midagi üheksakümnega olnud, ainult hispaania keele kirjandus läks see veerand natuke halvasti, ning eksam tuli 60 punkti, sellegipoolest olen siin vist parim õpilane üldse, kuid samuti tunnen, et minu üldiselt kõrgete tulemuste tõttu, ongi hakatud eeldama, et ma ainult sadasid saaks.
Pärast kooli käin salsas kolm korda nädalas, umbes kuu aja pärast tuleb meil seal esinemine, meile õmmeldakse täpselt mõõtude järgi kleidid, mis läheb küll natuke kalliks aga siiski jääb hiljem mälestuseks. Samuti umbes nädal tagasi hakkasin käima grossfit/poksis. Ma tean, et kõik, kes mind tunnevad on nagu Laura ja poks???? aga tegelikult on see küll poksiklubi, aga ma teen seal rohkem sellist üldfüüsilist ja olen õppinud ainult natuke tehnikat, mis iseenesest tuleb ka igati kasuks. Ma ei käi seal üksi vaid koos õega, meil on suurepärane klapp. Kuigi mu kogu pere on väga super siis siiski on kõige lähedasem mulle mu vanem õde, teeme hästi palju asju koos ja arutame alati igasuguseid teemasid omavahel.
Minult on hästi palju küsitud, kas igatsen oma pere ja Eestit ka. Alguses vastasin alati kindlalt ei, nüüd ma enam ei tea. See on kummaline olukord, mul on peaaegu ideaalne elu. Mu vahetusaasta on olnud super ja olen veendunud, et see oli minu parim otsus üldse ja ma ei taha siit ära minna. Samas olen hakanud kuidagi rohkem Eestit ja oma pere igatsema ja tunnen vahel vajadust vaadata mingeid Eestis tehtud videoid ja pilte. Kodust nii pikalt äraolemine muudab kodu ja kõik sealse nii perfektseks ja sada korda armsamaks, kui varem.



Sünnipäev!!!!!


Vaade minu kodu juurest tänavalt

Peegliselfie kooli liftist

Koos õega pärast 5 km Halloweeni jooksu 


Santa Lucia, üks superilus park



Koolis viimase korruse rõdul
 

Laupäev, 3. oktoober 2015

Kool

Eelmisest postitusest on enamvähem kolm nädalat nüüdseks möödas. Uskumatu kui kiiresti siin aeg läheb!! Elu on lihtsalt nii kiire. Samas tähendab see ka seda, et olen täpselt kolm nädalat koolis käinud.
          Ma nõustun kõigi võpidega, kes on öelnud, et vahetusaasta lahedamaid asju on kool. See on lihtsalt niii tõsi!! Mu kool on mega ilus. See on hästi värviline, puhkeruumis ja puhvetiosas on kõik lauad ja toolid erivärviised: kollased, punased, rohelised..... Meil on maas hiiglasuured kotttoolid, kus peal saab lihtsalt mõnusalt lamada, samuti võrkkiikesid meenutavad toolid. Eelmine reede jäin koos ühe sõbraga pärast tunde kooli, sest tahtsime jõusaali minna, aga selgus, et ma ei saagi minna, sest olen vahetusõpilane ja nad kardavad, et minuga võib midagi juhtuda ja siis tuleb sellest koolile mingeid jamasid. Seega veetsime lihtsalt kella seitsmeni õhtul koolis koos aega ja meil oli ülilõbus. avastasime koolist isegi pallimere!! Eestis ei kujutaks sellist asja elusees ette. Üldsegi on siin koolil hoopis teine tähendus. See ei ole mingi tõsine õppimiskoht, vaid mõnus paik ajaveetmiseks ja sõradega kohtumiseks. Keegi ei pabista kodutööde või testide pärast.
        Sisehoovis on korvpalliväljak ja väga populaarne on ameerika jalgpall, mida ka vahetunni ajal mängitakse. Mu tunnid algavad kell 7.20 ja lõppevad iga päev peale esmaspäeva kell 13.00. Vahetunde tundide vahel pole, aga on üks 30 minutiline paus. Siiski pole sellest midagi, kui sa tundi hilined, sest need ei alga kunagi õigel ajal ja hea on kui sa lihtsalt mingiks ajaks kohale jõuad.
        Tunnis jalutatase vahepeal niisama ringi ja räägitakse omavahel, aga siiski on mu kool tõsisem, kui teised Mehhikos, sest iga tund võetakse mingid kindlad teemad edasi. Samuti eeldatakse minult, et ma teeks täpselt samamoodi kaasa nagu kõik teised õpilased. Ka hindeid saan teistega võrdsete tingimuste alusel. Ükskord sain valesti aru ja printisin kogemata vale lehe tunni jaoks välja ja õpetaja oli mu peale natuke pahane isegi. Siiski on tunnid minu jaoks väga kerged ja enamus ajast ma igavlen, sest õpitakse väga kergeid asju, mis siiski teiste õpilaste jaoks on kohati väga rasked. Koduseid töid antakse aga väga palju. Need on väga lihtsalt, aga näiteks kolm lehekülge täpselt ühesuguseid ülesandeid, siis teise lehe poole peal tundsin küll, et tahaks oma õpiku aknast välja visata, tüdimus oli nii suur ja aega kulus kohutavalt. Aeg on üks asi, mida mul siin absoluutselt pole, elu on väga kiire ja tavaliselt jõuan alles hilja magama, aga hommikul pean juba kell kuus tõusma.
         Inimesed koolis on supertoredad, aga esimene päev kooli minna oli ikka päris hirmus, närv tuli enne esimest tundi ukse taga oodates ikka megalt sisse. Kuigi tegelikult läks kõik alates teisest  tunnist juba ülilahedaks. Mind kutsuti vahetunni ajaks kohe endaga kaasa ja ma leidsin väga kergesti sõpru, iga sammuga tutvusin uute inimestega ja sain ikka väga palju endast ja Eestist rääkida. Hoopis teine asi on üritada inimestega tugevamaid sidemeid luua, omale reaalsete sõprade leidmisega. Ma olen selle kahe nädala jooksul juba nii korduvalt seltskondi kellega koos aega veeta vahetanud, et vahepeal tundub, et äkki üks hetk ma polegi enam uus ja huvitav vahetusõpilane ja ma pole selleks ajaks omale tõelisi sõpru leidnud. Seepärast näen ka praegu ise inimestega suhtlemisel vaeva ja lähen ise seltskonda ja alustan juttu.
          Täna käis ka mu vanem õde minuga koolis kaasas. Kui vanemad lubavad, tahab ta iga reede hakata käima. Ta enda tunnid algavad alles natuke enne kella kahte. Üldsegi oleme oma õega viimase nädala jooksul väga headeks sõpradeks saanud räägime iga päev kõigest üksteisele ja arutame igast asju. Enne seda me polnud peale tere ja head aega üksteisega üldse rääkinud, aga siis justkui päevapealt käis mingi klikk ja nüüd oleme väga head sõbrad. Täna õhtul läheme kahekesi kinno ka, see on esimene kord kui kahekesi kuskile välja läheme. Ma nii loodan, et see jääb ka nii, sest ma ei osanud sellest varem puudust tunda, aga alles nüüd olen aru saanud, et see on lihtsalt parim tunne, kui su õde on su parim sõbranna.

       


Laupäev, 5. september 2015

Kuu aega Mehhikos ja kolme päeva pärast algab kool

Eile oli 4. september, mis tähendab, et täpselt kuu aega tagasi olin Tallinna lennujaamas oma perega hüvasti jätmas, et lennata oma vahetusaastale. Ma ei saa aru, kuhu see kuu on kadunud. Aeg lendab ikka tohutult kiiresti. Ma poleks nagu midagi eriti teinudki, kuigi samas on nii tohutult palju juhtunud, et lausa raske uskuda, kuidas mu elu on kõigest kuu ajaga totaalselt muutunud ja nüüd tundub see mulle nii tavaline. Lähen iga hommik teise kööki sööma, ankeetidesse kirjutan vanemateks oma hostvanemad, hommikul ärkan toas koos oma hostõdedega ja see kõik on täiesti normaalne minu jaoks nagu olekski oma kodus ja midagi pole polekski muutunud vahepeal.
Kool, mis alati vahetusaasta juures üks olulisemaid asju on, pole minu jaoks veel alanudki. Minu esimene päev on esmaspäeval. Olen küll juba kaks korda seal käinud. Esimene kord tegin omale tunniplaani ja teine kord oli kohtumine uutele õpilastele. Mul on kokku kolm semestrit ja iga semester õpin erinevaid aineid, ainult üksikud ained jäävad samaks. Hakkan õppima High schooli või Prepa nagu seda siin nimetatakse teisel aastal. Tavaliselt kestab see neil kolm aastat, aga minu koolis võetakse programm läbi kahe aastaga ja suvevaheaeg on neil ainult kolm nädalat!!! Seega lõpeb kool alles 10. augustil, mis tähendab, et ma ei saagi siin kooli lõpetada:(:(
 Nagu ma enne olen öelnud osatakse siin väga hästi inglise keelt, kuid kuna ma hakkan õppima täielikult hispaaniakeelses klassis, siis minu tulevaste klassikaaslaste inglise keel on tõenäoliselt algtasemel. Siin on muidu ka pool inglisekeelne klass, kuhu mu hostisa mu algselt kirja pani, aga palusin tal ära muuta, et saaksin rohkem hispaania keelt omandada. Nagu hiljuti teada sain töötab mu siinne isa selles koolis, kuhu õppima lähen, mingi tähtsa inimesena. Kui esimene kord teda ootasin, et koju minna, pidin ennast kuskil sekretäri juures registreerima. Samuti alati, kui kuuldakse, et ma tema juures elan, on kõik väga imestunud ja hakkavad mulle kohe oma visiitkaarte pakkuma, et vajadusel kohe nende poole pöörduksin. Nii on mul neid juba päris palju kogunenud. Samuti kohtusin oma inglise keele õpetajaga, kes on nii tore ja teeb nalja, ta on mind siin väga palju aidanud ja kiidab hirmsasti mu inglise keelt ning pani mu kohe kõige kõrgema tasemega klassi. Üldsegi, ma poleks uskunud, et kunagi seda ütlen, aga siin on inglise keelest nagu minu emakeel saanud. Kindlasti teen rääkides tohutult vigu, kuid siiski saan kõik, mida tahan öelda öeldud ja mul pole mingeid probleeme midagi automaatselt mõtlemata ütlemisega, samas hispaania keeles suhtlemine on kohutavalt väsitav, olen juba pärast poolt tundi omadega nii läbi. Ma saan üldiselt üsna palju aru, aga see nõuab väga hoolikat kuulamist ja keskendumist, samuti on jube raske midagi ise öelda, sest alati on lauses, mida tahan öelda, sõnu, mida ma ei tea.
Praegu ma oma koolist kedagi väga ei tea, sest ma ei hakka kummagi oma hostõega samas koolis käima. Eilsel kohtumisel sain küll paari inimesega tuttavaks, aga nad hakkavad kõik esimesel aastal õppima, seega ühiseid tunde meil poleks. Tunnen ka ühte oma tulevast paralleelikat, sest ta on mu hostema sõbranna poeg. Temaga suhtlen palju facebookis ja ta lubas mind inimestele tutvustada ja aidata.
 Siin pole mingit aktust või midagi esimesel päeval nagu Eestis, esmaspäev on täiesti tavaline päev koos tundidega, kuigi mulle pole veel tunniplaanigi saadetud. Samuti pean minema õpikuid ühte spetsiaalsesse poodi ostma, aga ei tea mida osta, niiet väga ei kujuta ette, milline see esimene koolipäev välja näeb. Kõik küsivad siin, kas ma ootan ka juba kooli, minu emotsioonid selles osas on: närvis, megalt ootan, kardan, õnnelik, elevil. Kõige rohkem pabistan keele pärast, ma kavatsen koolis ainult hispaania keelt kasutada, aga sellest tuleb päris suur katsumus, sest seni ma reaalselt peale enese tutvustamise hispaania keeles midagi rääkinud pole, ühe sõbraga facebookis oleme ka vahepeal üritanud rääkida, aga internetis on see ikka tunduvalt lihtsam, kui päris elus. Samuti olen üliõnnelik, et Eestis eelnevalt ka veidi keelt õppisin, ma ei kujuta ette, mida ma siin praegu vastasel juhul teeks, sest praegu on mul siiski mingi põhisõnavara juba olemas ja natuke tean grammatikat ka.

Kolmapäev, 26. august 2015

Mis tunne on saja inimese ees Eestist presentatsiooni teha?

Käisin paar päeva tagasi ühes koolis siin Monterreys Eestist ja YFUst rääkimas. Kõik algas sellest, kui mu hostema ükskord söögilauas küsis, et kas ma tahaks mingit presentatsiooni minna tegema, sest tal on seal koolis tuttavad, kes kutsusid mind. Ma ei osanud nii kiiresti midagi öelda ja nii see jutt jäigi. Järgmine päev teatas mu hostema, et lähen kahe päeva pärast endast ja Eestist rääkima. Hakkasin kiiresti mingit PowerPointi ette valmistama. Kuna ma pidin seda tegema koolis, kus õpitakse inglise keelt võisin seda inglise keeles teha. Mu hostema ütles, et seal on vähe inimesi ja ma kujutasin ette, et see on nagu koolis ikka, et teen kuskil klassi ees seda ja siis kõik. Hommikul natuke enne minekut sain teada, et mul on tunniajase vahega kaks korda sama juttu eri inimestele vaja rääkida ja seal võib "natuke rohkem" inimesi olla. Ma olin suht närvis, aga enam polnud väga midagi teha. Jõudsin sinna siis kohale. Üks õpetaja viis mu ühte mega suurde halli ja siis hakkasid õpilased tulema ja neid oli võibolla natuke alla saja ja enamus neist olid minuvanused. Mul jäi sõna otseses mõttes suu lahti, ma olin megaa närvis. Ja järgmisel hetkel ma seisin juba seal ees mikrofon käes ja pidin ennast tutvustama. Esitluse ajal läks tegelikult palju paremaks, sest kõik olid täiega huvitatud ja küsisid küsimusi ja mul tuli üllatavalt hästi välja, kuigi koolis olen ma enda arvates inglise keeles alati halb olnud.
 Pärast presentatsiooni läksin koos ühe tüdrukuga sealt koolist puhvetisse, tema kaks sõbrannat tulid ka. Ostsime midagi näksida ja rääkisime. Mehhiklased on ikka uskumatult otsekohesed ja avatud inimesed, üsna kiiresti läks jutt poiste peale.
Siis hakkas minu teine presentatsioon, üks neist tüdrukutest jäi mu esitlust vaatama. Ma seisin seal ja vaatasin, kuidas inimesi hakkab kogunema ja neid oli ikka tunduvalt rohkem kui esimesel korral. Mu teine esitlus oli alguses päris õudne, sest võrreldes esimesega istusid kõik hiirvaikselt, terve peaaegu tunni aja jooksul kui ma seal ees rääkisin mitte keegi isegi ei liigutanud ennast, samuti ei küsitud mitte ühtegi küsimust. Mul oli suht imelik tunne seal olla. Siis sai mu PowerPoint läbi ja õnneks kõik ärkasid justkui ellu, hakati küsimusi küsima. Samuti sain nii eesti kui ka hispaania keeles natuke rääkida. Pärast tegin õpetajatega pilti ja siis ootamatult oli meie taha kogunenud järjekord poistest, kes kõik tahtsid minuga pilti teha, seega
ma veetsin seal veel päris kaua aega. Üks poiss küsis mu käest, kas ma mängin mingis vene meeskonnas jalgpalli. Ma ei tea, kust nii kummaline küsimus tuli, aga kui ma ütlesin, et ma pole kunagi isegi Venemaal käinud, oli tema näos rohkem imestust kui üldse ühes näos olla saab.
Hiljem koju sõites ja oma hostemale rääkides, kuidas mul läks, tundsin ennast ikka nii hästi. Uskumatu, et ma sellega hakkama sain, ma pole kunagi eesti keeleski midagi sellist teinud.

Tegid mulle kingituse ka ja saatsid pildi sellest, kätte pole veel saanud

Esmaspäev, 17. august 2015

Minu perekond

Olen nüüdseks natuke üle nädala juba peres elanud. Mul on ema, isa ja kaks õde, üks 15 ja teine 11. Lisaks on mul siin nüüd ka kass, ta nimi on Ally. Nädala sees käib abiks ka koduabiline. Mu ema töötas varem ülikoolis, aga praegu tegeleb ainult apteegiga, mis tal on. Isa on samuti kuidagi ülikoolidega seotud. Kui ma õigesti aru sain siis hakkan ka mina õppima seal, kus mu isa töötab. Mu kool algab alles septembris, kas esimesel või teisel nädalal. Selles koolis, kuhu ma lähen pole varem vahetusõpilasi olnud ja see aasta olen ma ka vist ainuke. Seega põhimõtteliselt proovitakse minu peal, kuidas ma hakkama saan ja kas võiks edaspidigi seal seda programmi jätkata. Halb asi on see, et ma ei saagi koolivormi, mida ma nii tahtsin, ilmselt antakse lihtsalt värvid, mida pean kandam muidu on riietus vaba. Veidi perekonnast ka. Mul on üli tore pere!! Nad on elanud USAs kaks aastat tagasi ja oskavad hästi inglise keelt, mis raskendab muidugi minu jaoks hispaania keele õppimist, sest kui ma midagi aru ei saa, siis alati automaatselt hakatakse rääkima inglise keelt. Üldsegi vastupidiselt Mehhiko ELOl räägitule, et keegi ei räägi siin eriti inglise keelt ja hakkama tuleb saada ainult hispaania keelega, oskavad minu linnas, Monterreys väga paljud inglise keelt. Eriti noored, sest seda õpetatakse siin koolides ja tundub, et üsna heal tasemel. Üldiselt tundub ka, et haridus on siin väga oluline, vähemalt on see minu perekonnas ja siinses suguvõsas nii. Mu vanem õde õpib pidevalt, ma näen teda üsna harva, sest tal kool juba käib ja kodus olles ta peamiselt õpib oma toas. See on natuke hirmutav tegelikult, sest kõik räägivad, et ladinas on kool väga kerge ja tunnis tegeletakse kõige muu kui õppimisega. Ma praegu ei tea küll veel midagi kindlalt väita, aga tundub, et mu kool saab olema ikka väga heal tasemel ning mul võib päris raskeks minna. Sellegipoolest ootan kooli väga, sest see oleks hea võimalus sõpru leida, kuna mul endavanuseid õdesid-vendi siin pole. Siiani olen hästi palju aega oma noorema õega veetnud. Me jagame tuba ja oleme palju kahekesi kodus nädala sees, samuti olen palju ka oma emaga kaasas käinud igal pool, kus võimalik. Näiteks poes, noorema õe koolis mingil koolialgus üritusel, tema korteris, mida ta tahab välja üürida jne. Üldiselt on mu perekond väga tegus ja niisama istumist ja igavlemist pole, kuigi mu ema hetkel tööl ei käi jookseb ta pidevalt ringi ja jõuab vahepeal ainult korraks koju. Lisaks on siin vaieldamatult esikohal perekond. Käisime eile mu ema õe sünnipäeval. Mu emal on neli venda ja üks õde, seega seal oli päris palju rahvast. Neil on ühine maakodu ehk casa de campo nagu nad hispaania keeles ütlevad. See oli üli suur ja üli ilus. Seal on suur bassein, väliköök ja superilus loodus. Nad olid kõik väga sõbralikud uurisid Eesti kohta ja ma õpetasin neile mõned eestikeelsed laused. See oli nii naljakas kui nad neid järele öelda üritasid ise samal ajal imestades, et küll eesti keel on ikka kummaline ja jube keeruline. Samuti sain üksi eesti keeles ema õele sünnipäevalaulu laulda. Üks ema vend rääkis, et ta oli ka kunagi samamoodi vahetusõpilane USAs. Lisaks rääkisin väga palju oma nõoga, kes õpib ülikoolis juba. Ma pole kunagi ühe päeva jooksul vist nii palju rääkinud. Ma sain nii palju uut ja huvitavat teada. Õhtul mängisime kõik koos doominot, meil oli väga lõbus. Mehhiklased naeravad vääga palju ja vääga kõvasti, mul on isegi kõhulihased valusad. Ära minnes küsis üks mu väike nõbu, hästi armas poiss, oma ema käest, kuidas öelda head aega inglise keeles, siis ta harjutas seda sõna ja kui musitamiseks läks ütles mulle. See oli maailma kõige armsam asi üldse!!

Vasakult: ema õde, ema vend, nõbu, isa, mina
Vasakult: sugulane, nõbu, minu vanem õde, ema, peretutttav
Vasakult: nõbu, nõbu, noorem õde

Paar päeva tagasi küsis mu ema, et kas tahaksin järgmine nädal minna, kas esimesse klassi või lasteaeda abiõpetajaks. Kuna mu nooremal õel hakkab siis ka kool peaksin muidu palju üksi kodus olema. Nüüd ta rääkis koolidirektoriga ja tutvustas talle mind ning talle sobis kõik, seega järgmine nädal saangi minna. See on nii hea, sest saan keelepraktikat ja ilmselt saan tutvustada Eestit ja võibolla veidi inglise keelt õpetada. Igaljuhul tuleb huvitav ma arvan ja selleks ju vahetusaasta ongi, et igasugu uusi asju proovida, mida ma muidu tõenäoliselt kunagi ei teeks. Niiet ootan juba väga!!

Minu linn Monterrey


Mõtlesin kirjutada natuke Monterreyst. See asub Nuevo Leoni osariigis ja on suuruselt kolmas linn Mehhikos. Ühtlasi on see ka Mehhiko haridus- ja ärikeskuseks. Seda kutsutakse vahel mehhiklaste seas ka Mehhiko New Yorgiks, sest see on üsna ameerikalik linn. Seda on siin elades tegelikult tunda küll, võrreldes näiteks pealinnaga. Monterreys on majad palju korralikumad ja palju kaubanduskeskusi, samuti asuvad siin parimad ülikoolid, enamus inimesi on reisinud Ameerikas ning samuti on populaarne sinna õppima asumine. Siin elavad ka üldiselt paremal elujärjel olevad inimesed, näiteks asub Monterreys piirkond, kus elavad kogu Ladina-Ameerika kõige rikkamad inimesed. Monterrey loodus on väga ilus. Linn on ümbritsetud mägedega. Mu koduaknast avaneb vaade Cerro de la Silla`le, mis tõlkes tähendab hobusesadulat, kuna see on selle kujuline. Siit algab ka pikk mäeahelik, mis läheb läbi kogu Mehhiko kuni Mexico City`ni. Selle nimi on Sierra Madre. Üldiselt on linnas palju rohelust, mis kehtib tegelikult ka teiste Mehhiko linnade kohta, kus ma olnud olen.
 Autod on siin inimestel üldiselt päris uhked ja tavaliselt on ka mitu auto, nt minu perel on vähemalt kaks autot, kus mõlemas on rohkem kui viis kohta. Autoga sõites tuleb siin küll toolist kinni hoida, sest teed on väga kurvilised ja pidevalt üles-alla nagu ameerika mägedel, samuti sõidavad inimesed väga kiiresti, õnneks kasutatakse turvavöid, ka kohalikud ise panevad alati peale.
 Kliimamuutused on siin väga järsud ja kui sajab vihma, siis ikka tõeliselt tugevalt, siin on selle aja jooksul kaks korda vihma sdanud ja polnud äikest ega midagi, aga tunne oli selline, et katus kukub kohe sisse. Suvel on siin väga palav. Kui ma saabusin, oli kell umbes kümme õhtul, kuna ma olin enne juba ka pealinnas olnud, siis arvasin teadvat, mis kliima umbes on. Aga see hetk kui lennujaama uksed lahti läksid ja ma esimest korda õue astusin, mul jäi hing kinni, sest polnud lihtsalt mitte midagi hingata, ma tõesti mõtlesin, et ma suren siin ära. Esimestel päevadel mul oligi väga halb olla: ükski toit ei läinud alla, seista ei jäksanud ja pea käis pidevalt ringi. Nüüd on aga juba täiesti normaalne, kuigi temperatuur on minu siinoleku ajal enamvähem kogu aeg 35-40 kraadi olnud. Päeva ajal olen peamiselt kogu aeg siseruumides, kus on ventilaatorid, mis teevad olemise samuti mõnusaks. Ka kohalikele inimestele on kuumus raske, peamine jututeema milleni siin alati lõpuks jõutakse on ilm ja kõik kaebavad kogu aeg kuumuse üle. Väga populaarne vastus on kui olen Eestist rääkinud, et: "oh, mulle nii meeeldiks Eestis, teil on seal nii mõnus jahe kliima". Üldiselt pole ma kuulnud seni midagi totaalselt vale Eesti kohta, enamus teavad, et see asub Euroopas ja on üldiselt üsna külm koht. Osad on isegi täpsemalt teadnud, kus kohas Euroopas Eesti asub. Palju seostatakse eestlasi siiski venelastega.
Paljukardetud vürtsikas toit pole siin tegelikult üldse nii hull. Mina kui isegi Eestis üsna magedate toitudega harjunud inimene, saan siin vabalt hakkama, sest alati on toit ja siis on laual veel kümmet erinevat kastet ja maitseainet, mida nad ka ohtrasti lisavad ja mis on tavaliselt päris vürtsikad, kuid kui neid mitte panna on toit täiesti normaalne, kuigi meie omast totaalselt erinev. Isegi tavalised toiduained maitsevad siin täiesti teistmoodi. Väga väga palju süüakse erinevaid tortillasid ja iga toidu peale pigistatakse sidrunit, mis kusjuures on väga hea kuigi mõne toiduga tundub alguses veidi kummaline, aga tegelikult on uskumatult hea.
 Hinnad on siin üldiselt samad, mis Eestis või natuke odavamad.
                                     
Pilt on küll internetist võetud, aga täpselt sama vaade avaneb alati kui oma kodust välja sõidame, Cerro de la Silla
                                   
Kõige tüüpilisem vaade siin

 
See pood on siin iga nurga peal sõna otseses mõttes
 
Ostsime sellist maisi tänavalt ühest putkast, see on väga populaarne siin
 
 

Pühapäev, 9. august 2015

Esimesed päevad Mehhikos

Mul oli see postitus tegelikult juba varem Wordis valmis kirjutatud, aga kuna mul polnud internetti, ei saanud varem avaldada.

4. august
Minu lennud kestsid kokku ligi 20 tundi ja vahepeal oli üsna vähe aega. Frankfurt-Newark lend hilines umbes poolteist tundi kuna lennukil hakkas midagi lekkima ja seda pidi parandama enne õhkutõusmist. Pärast kohale jõudmist pidime kähku tollikontrollist läbi minema, et järgmisele lennule jõuda. Kohale jõudes olin ikka väga väsinud, kuid siiski oli uskumatu tunne esimest korda Mehhiko pinnale astuda. Lennujaamas kohtusime YFU vabatahtlikuga, kes meid hotelli viis. Selgus, et teised vahetusõpilased jõuavad alles järgmisel päeval.

5. august
Veetsime peaaegu kogu päeva lennujaamas oodates teisi vahetusõpilasi ja vabatahtlikke. Aeg läks väga kiiresti, sest käisime poodides, sõime ja rääkisime hästi palju. Kohati tundus täiesti nagu oleksime lihtsalt mingis hiiglaslikus kaubanduskeskuses, sest nii palju oli söögikohti, poode ja igal pool veetsid inimesed lihtsalt mõnusalt aega. Umbes kell kümme õhtul olid kõik kohal ja võisime hakata sõitma aasta alguse orientatsioonile. See toimub Cuautlas, väike rahulik linnake, kahe tunni sõidu kaugusel Mexico Cityst. Kohale jõudes jagati meid kahe kaupa tubadesse ning läksime magama.

6. august
Toimus palju erievaid töötube, kus räägiti Mehhiko eluolust ja muust olulisest. Siin on väga palav, täna oli 30 kraadi, mis tundus ikka väga kuum, sest õues oli raske olla ja päike on siin ka kuidagi kaks korda tugevam kui Eestis. Samuti valitseb täielik tuulevaikus, see on nii kummaline, sest õhk seisab täielikult paigal, Eestis pole kunagi sellist olukorda. Vabatahtlikelt sain teada, et Monterreys on hetkel 40 kraadi, niiet ma ei kujuta ette, kuidas seal ellu jään. Pere kohta olen vahepeal nii palju teada saanud, et lähen siiski sellesse samasse perre kuhu algselt pidin minema, vahepeal oli lihtsalt väga palju segadust. Samuti rääkis üks vabatahtlik, kes minuga koos ka Monterreysse sõidab ja mu tugiisik olema hakkab, et oli paar päeva tagasi mu hostemaga ühendust võtnud. See oli suur kergendus ja tegi meele kohe palju paremaks, tunnen ennast nüüd palju kindlamalt selles osas.

7. august
Käisime esimest korda linna peal ja pidime täitma erinevaid ülesandeid: ostma asju ja rääkima kohalikega hispaania keeles. Tänavatel oli üsna võimatu liikuda, sest need olid hästi kitsad ja igale poole olid lihtsalt erinevad letid üles pandud. Samuti sõitis palju autosid ja liiklus oli üsna kaootiline. Palju on igasugu putkasi ja majad on enamuses üsna lagunenud.  Huvitav oli näha, kuidas inimesed teevad oma igapäevatoimetusi tänaval, näiteks pole siin üldse kummaline keset teed maha istuda ja lõunat süüa. Lisaks oli väga palav.
 Õhtul tuleb enda riiki tutvustada ja õpetada teistele üks kohalik tants. Meie kavatseme Kaerajaani õpetada, tuleb lõbus arvatavasti. Homme hakkame sõitma oma tulevastesse kodulinnadesse. Ootan juba väga kohtumist oma hostperega.
 
 

                                                                        Cuautla

 
 

Teisipäev, 28. juuli 2015

Nädal vahetusaastani!

Minu vahetusaastani on jäänud täpselt nädal. Välja lendan 4. augusti varahommikul kell 6.20. Minu marsruut: Tallinn – Frankfurt – Newark - Mexico City

Seoses perega on vahepeal palju juhtunud, kuigi hetkel pole mul jälle mingit aimu, kus ja kes hakkab olema minu pere Mehhikos. Ühesõnaga, millalgi juuni lõpus kirjutasin YFUsse seoses viisaga ning sain juhuslikult teada, et mul on pere juba ammu olemas olnud. Ise ma ei teadnud sellest midagi. Tuli välja, et mulle saadeti selline meil juba 13. aprillil. Sellel kuupäeval ma ühtegi meili pole saanud. Niiet ilmselt juhtus mingi väga väga ebatõenäoline juhus ning see meil lihtsalt haihtus õhku. Sellegipoolest olin ma seitsmendas taevas ja kirjutasin juba samal õhtul oma hostperele. Möödus päev, teine, kolmas….kuid ma ei saanud mingit vastust. Muutusin veidi murelikuks, et äkki mu hostpere ei tahagi mind. Siiski lootsin, et äkki ka selle meiliga juhtus midagi ja kirjutasin neile varsti uue kirja. Möödus umbes viis päeva ja ma ei saanud jällegi mingit vastust. Siis helistati mulle YFUst ja teatati, et mu hostpere kolis USAsse ning ei saa mind võtta. See tähendas, et mulle hakati uut pere otsima. See oli ikka väga ootamatu teade, kuid ma arvan, et võibolla olin isegi natuke õnnelik, et saan uue hostpere ning kõike uuesti alustada. Sellest on nüüdseks möödas natuke üle nädala ning praegu värskendan pidevalt oma mailboxi lootes juba uusi teateid saada. Tahaks natuke enne minekut oma perega suhelda ka, kuid võimalik, et saan teada, kus ma elama hakkan alles Mehhikosse jõudes.

Võibolla jõuan enne väljalendu veel midagi kirjutada, kuid võimalik, et järgmine postitus tuleb juba Mehhikost. 

Laupäev, 25. aprill 2015

Miks? Kuhu? Kuidas?

Hei-hei!!

Tegin omale ka lõpuks blogi ära. Siia hakkan ma kirjutama kõigest vahetusaastaga seonduvast, et oleks hiljem, mida lugeda ja meenutada.

Kuidas kõik algas?

 Tegelikult olen ma juba ammu mõtetega vahetusaasta juures. Nii nagu enamik teisi vahetusõpilasi, sain ka mina innustust just blogisid lugedes. Niisiis alustades päris algusest. Sel sügisel vahetasin kooli ja hakkasin õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumi 10. klassis. Minu klassiõeks sai Kaisa, kes just ise vahetusaastalt Argentiinast oli tagasi tulnud. Ma ei teadnud enne seda ausalt öeldes mitte midagi sellisest võimalusest, võib öelda isegi, et ma polnud organisatsioonist YFU kunagi kuulnudki. Hakkasin lihtsalt ükspäev klassiõe blogi lugema ja ei lõpetanud enne kui see läbi oli. Kõik tundus  nii põnev ja minus tärkas kohe tohutu huvi asja vastu. Siiski ma ei kaalunud sel hetkel veel ise reaalselt vahetusõpilaseks hakkamist, see kõik tundus liiga ebareaalne ja pöörane. Sellegipoolest oli esimene lehekülg, mille ma koju jõudes avasin ja viimane, mille õhtul sulgesin - YFU koduleht.

Miks Mehhiko?

 Ükspäev umbes novembri keskel saatsin taotlusvormi siiski YFU-sse ära, ise mõeldes, et suveprogrammiga saaks võibolla isegi hakkama. Esimeseks valikuks oli mul siis Ungari. Valimispäeval veendusin aga üha enam, et kui minna, siis juba aastaks. Mind ennast tõmbas samuti hirmsasti Ladina-Ameerika poole. Nii hakkasingi tasapisi ka oma vanematega rääkima, et aasta poleks ju ka nii hull. Minu enda kriteeriumid riigile olid peamiselt: soe ning hispaania keel. Lõpuks jäi sõelale kaks riiki Uruguay ja Mehhiko. Ma pole tegelikult siiani päris kindel, miks ma lõpuks Mehhiko kasuks otsustasin, lihtsalt nii väga tõmbas sinna. Nii eksootiline riik, täiesti erinev kultuur, avatud temperamentsed inimesed ja veel väga palju muud.

Mõtteid…

Ma siiani tegelikult vist päris täpselt ei saa aru, et ma juba kolme kuu pärast aastaks Eestist minema lähen. Natuke pabistan keele pärast. Alustasin novembri lõpus detsembri alguses hispaania keele õppimist. Mulle tohutult meeldib see, ma pole veel kunagi midagi nii vaimustunult õppinud ning tõsiselt kurvastanud kui kasvõi üks tund ära jääb. Ma ei kujutaks ette, et ma sõnagi oskamata lihtsalt Mehhikosse kohale lendaks ja sellegipoolest on suhtlemine tõenäoliselt alguses väga keeruline. Samuti ootan hirmsasti uudiseid oma tulevasest hostperest. Tahaks juba nii teada, kus ma elama hakkan, kes mu pereliikmeteks saavad,  millises koolis käin.

 Ootan juba niiiiii vägaaa!!