Mis tunne on saja inimese ees Eestist presentatsiooni teha?

Käisin paar päeva tagasi ühes koolis siin Monterreys Eestist ja YFUst rääkimas. Kõik algas sellest, kui mu hostema ükskord söögilauas küsis, et kas ma tahaks mingit presentatsiooni minna tegema, sest tal on seal koolis tuttavad, kes kutsusid mind. Ma ei osanud nii kiiresti midagi öelda ja nii see jutt jäigi. Järgmine päev teatas mu hostema, et lähen kahe päeva pärast endast ja Eestist rääkima. Hakkasin kiiresti mingit PowerPointi ette valmistama. Kuna ma pidin seda tegema koolis, kus õpitakse inglise keelt võisin seda inglise keeles teha. Mu hostema ütles, et seal on vähe inimesi ja ma kujutasin ette, et see on nagu koolis ikka, et teen kuskil klassi ees seda ja siis kõik. Hommikul natuke enne minekut sain teada, et mul on tunniajase vahega kaks korda sama juttu eri inimestele vaja rääkida ja seal võib "natuke rohkem" inimesi olla. Ma olin suht närvis, aga enam polnud väga midagi teha. Jõudsin sinna siis kohale. Üks õpetaja viis mu ühte mega suurde halli ja siis hakkasid õpilased tulema ja neid oli võibolla natuke alla saja ja enamus neist olid minuvanused. Mul jäi sõna otseses mõttes suu lahti, ma olin megaa närvis. Ja järgmisel hetkel ma seisin juba seal ees mikrofon käes ja pidin ennast tutvustama. Esitluse ajal läks tegelikult palju paremaks, sest kõik olid täiega huvitatud ja küsisid küsimusi ja mul tuli üllatavalt hästi välja, kuigi koolis olen ma enda arvates inglise keeles alati halb olnud.
 Pärast presentatsiooni läksin koos ühe tüdrukuga sealt koolist puhvetisse, tema kaks sõbrannat tulid ka. Ostsime midagi näksida ja rääkisime. Mehhiklased on ikka uskumatult otsekohesed ja avatud inimesed, üsna kiiresti läks jutt poiste peale.
Siis hakkas minu teine presentatsioon, üks neist tüdrukutest jäi mu esitlust vaatama. Ma seisin seal ja vaatasin, kuidas inimesi hakkab kogunema ja neid oli ikka tunduvalt rohkem kui esimesel korral. Mu teine esitlus oli alguses päris õudne, sest võrreldes esimesega istusid kõik hiirvaikselt, terve peaaegu tunni aja jooksul kui ma seal ees rääkisin mitte keegi isegi ei liigutanud ennast, samuti ei küsitud mitte ühtegi küsimust. Mul oli suht imelik tunne seal olla. Siis sai mu PowerPoint läbi ja õnneks kõik ärkasid justkui ellu, hakati küsimusi küsima. Samuti sain nii eesti kui ka hispaania keeles natuke rääkida. Pärast tegin õpetajatega pilti ja siis ootamatult oli meie taha kogunenud järjekord poistest, kes kõik tahtsid minuga pilti teha, seega
ma veetsin seal veel päris kaua aega. Üks poiss küsis mu käest, kas ma mängin mingis vene meeskonnas jalgpalli. Ma ei tea, kust nii kummaline küsimus tuli, aga kui ma ütlesin, et ma pole kunagi isegi Venemaal käinud, oli tema näos rohkem imestust kui üldse ühes näos olla saab.
Hiljem koju sõites ja oma hostemale rääkides, kuidas mul läks, tundsin ennast ikka nii hästi. Uskumatu, et ma sellega hakkama sain, ma pole kunagi eesti keeleski midagi sellist teinud.

Tegid mulle kingituse ka ja saatsid pildi sellest, kätte pole veel saanud