Minu aasta Mehhikos: Minu linn Monterrey

Mõtlesin kirjutada natuke Monterreyst. See asub Nuevo Leoni osariigis ja on suuruselt kolmas linn Mehhikos. Ühtlasi on see ka Mehhiko haridus- ja ärikeskuseks. Seda kutsutakse vahel mehhiklaste seas ka Mehhiko New Yorgiks, sest see on üsna ameerikalik linn. Seda on siin elades tegelikult tunda küll, võrreldes näiteks pealinnaga. Monterreys on majad palju korralikumad ja palju kaubanduskeskusi, samuti asuvad siin parimad ülikoolid, enamus inimesi on reisinud Ameerikas ning samuti on populaarne sinna õppima asumine. Siin elavad ka üldiselt paremal elujärjel olevad inimesed, näiteks asub Monterreys piirkond, kus elavad kogu Ladina-Ameerika kõige rikkamad inimesed. Monterrey loodus on väga ilus. Linn on ümbritsetud mägedega. Mu koduaknast avaneb vaade Cerro de la Silla`le, mis tõlkes tähendab hobusesadulat, kuna see on selle kujuline. Siit algab ka pikk mäeahelik, mis läheb läbi kogu Mehhiko kuni Mexico City`ni. Selle nimi on Sierra Madre. Üldiselt on linnas palju rohelust, mis kehtib tegelikult ka teiste Mehhiko linnade kohta, kus ma olnud olen.
Autod on siin inimestel üldiselt päris uhked ja tavaliselt on ka mitu auto, nt minu perel on vähemalt kaks autot, kus mõlemas on rohkem kui viis kohta. Autoga sõites tuleb siin küll toolist kinni hoida, sest teed on väga kurvilised ja pidevalt üles-alla nagu ameerika mägedel, samuti sõidavad inimesed väga kiiresti, õnneks kasutatakse turvavöid, ka kohalikud ise panevad alati peale.
Kliimamuutused on siin väga järsud ja kui sajab vihma, siis ikka tõeliselt tugevalt, siin on selle aja jooksul kaks korda vihma sdanud ja polnud äikest ega midagi, aga tunne oli selline, et katus kukub kohe sisse. Suvel on siin väga palav. Kui ma saabusin, oli kell umbes kümme õhtul, kuna ma olin enne juba ka pealinnas olnud, siis arvasin teadvat, mis kliima umbes on. Aga see hetk kui lennujaama uksed lahti läksid ja ma esimest korda õue astusin, mul jäi hing kinni, sest polnud lihtsalt mitte midagi hingata, ma tõesti mõtlesin, et ma suren siin ära. Esimestel päevadel mul oligi väga halb olla: ükski toit ei läinud alla, seista ei jäksanud ja pea käis pidevalt ringi. Nüüd on aga juba täiesti normaalne, kuigi temperatuur on minu siinoleku ajal enamvähem kogu aeg 35-40 kraadi olnud. Päeva ajal olen peamiselt kogu aeg siseruumides, kus on ventilaatorid, mis teevad olemise samuti mõnusaks. Ka kohalikele inimestele on kuumus raske, peamine jututeema milleni siin alati lõpuks jõutakse on ilm ja kõik kaebavad kogu aeg kuumuse üle. Väga populaarne vastus on kui olen Eestist rääkinud, et: "oh, mulle nii meeeldiks Eestis, teil on seal nii mõnus jahe kliima". Üldiselt pole ma kuulnud seni midagi totaalselt vale Eesti kohta, enamus teavad, et see asub Euroopas ja on üldiselt üsna külm koht. Osad on isegi täpsemalt teadnud, kus kohas Euroopas Eesti asub. Palju seostatakse eestlasi siiski venelastega.
Paljukardetud vürtsikas toit pole siin tegelikult üldse nii hull. Mina kui isegi Eestis üsna magedate toitudega harjunud inimene, saan siin vabalt hakkama, sest alati on toit ja siis on laual veel kümmet erinevat kastet ja maitseainet, mida nad ka ohtrasti lisavad ja mis on tavaliselt päris vürtsikad, kuid kui neid mitte panna on toit täiesti normaalne, kuigi meie omast totaalselt erinev. Isegi tavalised toiduained maitsevad siin täiesti teistmoodi. Väga väga palju süüakse erinevaid tortillasid ja iga toidu peale pigistatakse sidrunit, mis kusjuures on väga hea kuigi mõne toiduga tundub alguses veidi kummaline, aga tegelikult on uskumatult hea.
Hinnad on siin üldiselt samad, mis Eestis või natuke odavamad.