Ma nõustun kõigi võpidega, kes on öelnud, et vahetusaasta lahedamaid asju on kool. See on lihtsalt niii tõsi!! Mu kool on mega ilus. See on hästi värviline, puhkeruumis ja puhvetiosas on kõik lauad ja toolid erivärviised: kollased, punased, rohelised..... Meil on maas hiiglasuured kotttoolid, kus peal saab lihtsalt mõnusalt lamada, samuti võrkkiikesid meenutavad toolid. Eelmine reede jäin koos ühe sõbraga pärast tunde kooli, sest tahtsime jõusaali minna, aga selgus, et ma ei saagi minna, sest olen vahetusõpilane ja nad kardavad, et minuga võib midagi juhtuda ja siis tuleb sellest koolile mingeid jamasid. Seega veetsime lihtsalt kella seitsmeni õhtul koolis koos aega ja meil oli ülilõbus. avastasime koolist isegi pallimere!! Eestis ei kujutaks sellist asja elusees ette. Üldsegi on siin koolil hoopis teine tähendus. See ei ole mingi tõsine õppimiskoht, vaid mõnus paik ajaveetmiseks ja sõradega kohtumiseks. Keegi ei pabista kodutööde või testide pärast.
Sisehoovis on korvpalliväljak ja väga populaarne on ameerika jalgpall, mida ka vahetunni ajal mängitakse. Mu tunnid algavad kell 7.20 ja lõppevad iga päev peale esmaspäeva kell 13.00. Vahetunde tundide vahel pole, aga on üks 30 minutiline paus. Siiski pole sellest midagi, kui sa tundi hilined, sest need ei alga kunagi õigel ajal ja hea on kui sa lihtsalt mingiks ajaks kohale jõuad.
Tunnis jalutatase vahepeal niisama ringi ja räägitakse omavahel, aga siiski on mu kool tõsisem, kui teised Mehhikos, sest iga tund võetakse mingid kindlad teemad edasi. Samuti eeldatakse minult, et ma teeks täpselt samamoodi kaasa nagu kõik teised õpilased. Ka hindeid saan teistega võrdsete tingimuste alusel. Ükskord sain valesti aru ja printisin kogemata vale lehe tunni jaoks välja ja õpetaja oli mu peale natuke pahane isegi. Siiski on tunnid minu jaoks väga kerged ja enamus ajast ma igavlen, sest õpitakse väga kergeid asju, mis siiski teiste õpilaste jaoks on kohati väga rasked. Koduseid töid antakse aga väga palju. Need on väga lihtsalt, aga näiteks kolm lehekülge täpselt ühesuguseid ülesandeid, siis teise lehe poole peal tundsin küll, et tahaks oma õpiku aknast välja visata, tüdimus oli nii suur ja aega kulus kohutavalt. Aeg on üks asi, mida mul siin absoluutselt pole, elu on väga kiire ja tavaliselt jõuan alles hilja magama, aga hommikul pean juba kell kuus tõusma.
Inimesed koolis on supertoredad, aga esimene päev kooli minna oli ikka päris hirmus, närv tuli enne esimest tundi ukse taga oodates ikka megalt sisse. Kuigi tegelikult läks kõik alates teisest tunnist juba ülilahedaks. Mind kutsuti vahetunni ajaks kohe endaga kaasa ja ma leidsin väga kergesti sõpru, iga sammuga tutvusin uute inimestega ja sain ikka väga palju endast ja Eestist rääkida. Hoopis teine asi on üritada inimestega tugevamaid sidemeid luua, omale reaalsete sõprade leidmisega. Ma olen selle kahe nädala jooksul juba nii korduvalt seltskondi kellega koos aega veeta vahetanud, et vahepeal tundub, et äkki üks hetk ma polegi enam uus ja huvitav vahetusõpilane ja ma pole selleks ajaks omale tõelisi sõpru leidnud. Seepärast näen ka praegu ise inimestega suhtlemisel vaeva ja lähen ise seltskonda ja alustan juttu.
Täna käis ka mu vanem õde minuga koolis kaasas. Kui vanemad lubavad, tahab ta iga reede hakata käima. Ta enda tunnid algavad alles natuke enne kella kahte. Üldsegi oleme oma õega viimase nädala jooksul väga headeks sõpradeks saanud räägime iga päev kõigest üksteisele ja arutame igast asju. Enne seda me polnud peale tere ja head aega üksteisega üldse rääkinud, aga siis justkui päevapealt käis mingi klikk ja nüüd oleme väga head sõbrad. Täna õhtul läheme kahekesi kinno ka, see on esimene kord kui kahekesi kuskile välja läheme. Ma nii loodan, et see jääb ka nii, sest ma ei osanud sellest varem puudust tunda, aga alles nüüd olen aru saanud, et see on lihtsalt parim tunne, kui su õde on su parim sõbranna.
