Miks? Kuhu? Kuidas?

Hei-hei!!

Tegin omale ka lõpuks blogi ära. Siia hakkan ma kirjutama kõigest vahetusaastaga seonduvast, et oleks hiljem, mida lugeda ja meenutada.

Kuidas kõik algas?

 Tegelikult olen ma juba ammu mõtetega vahetusaasta juures. Nii nagu enamik teisi vahetusõpilasi, sain ka mina innustust just blogisid lugedes. Niisiis alustades päris algusest. Sel sügisel vahetasin kooli ja hakkasin õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumi 10. klassis. Minu klassiõeks sai Kaisa, kes just ise vahetusaastalt Argentiinast oli tagasi tulnud. Ma ei teadnud enne seda ausalt öeldes mitte midagi sellisest võimalusest, võib öelda isegi, et ma polnud organisatsioonist YFU kunagi kuulnudki. Hakkasin lihtsalt ükspäev klassiõe blogi lugema ja ei lõpetanud enne kui see läbi oli. Kõik tundus  nii põnev ja minus tärkas kohe tohutu huvi asja vastu. Siiski ma ei kaalunud sel hetkel veel ise reaalselt vahetusõpilaseks hakkamist, see kõik tundus liiga ebareaalne ja pöörane. Sellegipoolest oli esimene lehekülg, mille ma koju jõudes avasin ja viimane, mille õhtul sulgesin - YFU koduleht.

Miks Mehhiko?

 Ükspäev umbes novembri keskel saatsin taotlusvormi siiski YFU-sse ära, ise mõeldes, et suveprogrammiga saaks võibolla isegi hakkama. Esimeseks valikuks oli mul siis Ungari. Valimispäeval veendusin aga üha enam, et kui minna, siis juba aastaks. Mind ennast tõmbas samuti hirmsasti Ladina-Ameerika poole. Nii hakkasingi tasapisi ka oma vanematega rääkima, et aasta poleks ju ka nii hull. Minu enda kriteeriumid riigile olid peamiselt: soe ning hispaania keel. Lõpuks jäi sõelale kaks riiki Uruguay ja Mehhiko. Ma pole tegelikult siiani päris kindel, miks ma lõpuks Mehhiko kasuks otsustasin, lihtsalt nii väga tõmbas sinna. Nii eksootiline riik, täiesti erinev kultuur, avatud temperamentsed inimesed ja veel väga palju muud.

Mõtteid…

Ma siiani tegelikult vist päris täpselt ei saa aru, et ma juba kolme kuu pärast aastaks Eestist minema lähen. Natuke pabistan keele pärast. Alustasin novembri lõpus detsembri alguses hispaania keele õppimist. Mulle tohutult meeldib see, ma pole veel kunagi midagi nii vaimustunult õppinud ning tõsiselt kurvastanud kui kasvõi üks tund ära jääb. Ma ei kujutaks ette, et ma sõnagi oskamata lihtsalt Mehhikosse kohale lendaks ja sellegipoolest on suhtlemine tõenäoliselt alguses väga keeruline. Samuti ootan hirmsasti uudiseid oma tulevasest hostperest. Tahaks juba nii teada, kus ma elama hakkan, kes mu pereliikmeteks saavad,  millises koolis käin.

 Ootan juba niiiiii vägaaa!!